Ja ongi kauaoodatud üritus läbi...
Salapära ja salastatus olid täielikud. Meie bussijuht sai konspiratiivset infot, kuhu peab oma grupile vastu sõitma, aga meid lasti pimedasse linna tundmatus kohas... Isegi see ei aidanud, et 2 kohalikku tütarlast meiega olid, sest teed ei teadnud nemadki. GPS oli tehnikaime, mida lõpuks mõni enam puutudagi ei tahtnud.
Kui ma algul ütlesin, et kui meid kahe tunni pärast saabunud pole, saatku politsei meid otsima, siis kusagil metsas saime aru, et linn hakkab lõppema...
Poisid tahtsid taskulampidega majade katuseid ja suusahüppe trampliini sihtida, mistõttu mõni ka ninali lendas (jalgeesine jäi ju nägemata!).
Ja kõigest hoolimata jõudsime lõpuks välja.... Glehni lossi juurde.
Ära sai vaadatud-kuulatud nn moedemonstratsioon ja kurjusejõudude võitmise taktika (ühel tuntud viisil laulsid poisid kõva (ja pisut ka mööda) häälega reklaami LOM-ile. Laul sobis kuulajate kõrvadele ja vastu sai võetud I koha diplom.
Koju jõudsime väsinud-õnnelikena.
Teisipäeval panime võidupiparkoogid pintslisse ja kool sattus meie edust kuuldes nii vaimustusse, et tahtis, et me 7. detsembril lastevanemate koosolekul esinemise kordusseansi annaksime. Käisime õpet Esta juures lauluproovis ja Agneta harjutas klaverisaadet.
Näis siis, mis esmaspäev toob...